ÕPPIMISE TÄHENDUS ISIKSUSE ARENGULOOS. ÕPPIMIST SOOSIV KESKKOND. VANA JA UUS KOOL

TALLINNA ÜLIKOOL

Kasvatusteaduste Instituut

Liliana Kester

ESSEE „ÕPPIMISE TÄHENDUS ISIKSUSE ARENGULOOS. ÕPPIMIST SOOSIV KESKKOND. VANA JA UUS KOOL.“

Bakalauruse- ja magistri integreeritud õpe

Juhendaja: Tiiu Kuurme

Tallinn 2014

ÕPPIMISE TÄHENDUS ISIKSUSE ARENGULOOS. ÕPPIMIST SOOSIV KESKKOND. VANA JA UUS KOOL.

Kool on väärtuskeskkond. Väärtusi vahendatakse läbi õppekava, läbi koolikultuuri, läbi koolikeskkonna ja argipäeva situatsioonide. Samuti vahendatakse läbi õpetaja väärtuste, suhtumiste, hoiakute, käitumise. Oluline on kui asjadest räägitakse, mis on kellegi jaoks väärtuslik. Väärtuskasvatus on olla tundlik. Õpilased peaks õppima enda ja teiste  väärtusi märkama. Väärtused annavad energia, et saavutada tulemusi, aitavad teha valikuid, juhtida meie elu saavutusi.

Saksa filosoof Hans-Georg Gadamer toob haridusse kaasajal uusi ideid. Ta asetab kesksesse lähtekohta haridusidee. Haridusteel hülgab inimene liiga tuttava ja õpib tundma endast erinevat ning see mis algul tundus nii võõras ja tundmatu, saab tuttavamaks.

Peirce kujutles, et inimene tegutseb aktiivselt seni kuni ta kohtab probleemi. Probleem paneb otsima teadmisi. Probleemile otsitakse lahendusi ja rakendatakse omandatud teadmisi. Probleemi lahendades võib tegevust jätkata järgmise probleemi tekkimiseni.

Gadamer väidab, et kaasaegsele arengule on iseloomulik, et kõiki probleeme tõlgendatakse tehnilistena. Neil on ka tehniised lahendused. Ka praeguses õpetamises on jätkuvalt proovitud leida just tehnilisi lahendusi.

Toimetulek koolikeskkonnas tähendab alati pingutust ja on eesmärgistatud protsess (Lazarus, Folkman 1984: 132). Toimetulek  teadusmõistena väljendab pingutust eesmärkide nimel, sõltumata tulemusest. Inimese jaoks on toimetulek, kas hea või halb.  Toimetulekuprotsess käivitub vastavalt olukorrale, millesse õpilane asetub, isiksuse enda omadustest ja hinnangust, mille annab õpilane talle esitatavatele nõuetele, ülesandele ja väljakutsele. Kas õpilane tajub olukorda väljakutse või ähvardusena, sellel on olulised tagajärjed tema kohanemisele keskkonnaga. Õpilane toimib tulemuslikumalt siis, kui tal on peatamata, vaba juurdepääs iseenda sisemistele ressurssidele. Kui ta hindab olukorda ähvardavaks, siis valdavad negatiivsed emotsioonid. Kui õpilane peaks leidma, et talle esitatavad nõuded ületavad tema ressursid, on tulemuseks stress. Mõlemal juhul on tema sisemised psühholoogilised ressursid blokeeritud (Lazarus, Folkman 1984: 21, 33 jj). See, kuidas keskkonda tajutakse, määrab keskkonna ja isiku suhe. Toimetulekul on oluline koht keskkonna uudsusel. Õpilase uskumused, sh enesekohased uskumused selle kohta, mil määral suudab ta olukordi oma kontrolli all hoida. Oluline on kooli sotsiaalne kliima, mis mõjutab õpilase toimetulekut ja selle tulemuslikkust, sh akadeemilist edukust.

Kui vaadelda kooli toimetuleku seisukohalt, siis hindab õpilane kooliülesandeid kui innustavat võimalust oma jõudu proovida ja tunda rahulolu edukast sooritusest. Kooli surve võib, aga talle tunduda ka ähvardavana, kutsudes esile ohutunnet, ärevust, hirmu ja ängistust. Tähtis on see, kumb on õpilase koolieluhinnangutest ülekaalus, sest hirm ja ärevus toovad kaasa sisemiste jõudude blokeeringu.

Õpilaste toimetulekust, heaolust, akadeemilisest edukusest ja koolikliimast Eesti üldhariduskoolis on tehtud küsitlus. Vastuste  analüüs näitab, et Eesti kooli õpilasi ähvardavad ohud, mis võivad paisude kriisiks. Õpilaste õppetöö koormus on üle jõu käiv, õpilastel on  krooniline väsimus, nende käitumine on tervistkahjustav, koolis käimine on vastumeelne ja igav. Õpilastel on kalduvus kasutada vägivalda. Õpetajatel puudub huvi õpilasi aidata. Õpilased ei usalda õpetajat, kuna puudub emotsionaalne lähedus. Tunnidistsipliin on ebarahuldav ja kool on vanameelne. 

Uuringu andmetega olen osaliselt nõus, kuid on aspekte, mis meie koolis on muutumas. Kool on hüpoteeside püstitamise ja lahendamise koht. Õpilased saavad kaasarääkida, ise luua ja õpetaja ei ole ainuke tark klassis, vaid kõik koos lahendatakse õppeprotsessis ettetulevaid olukordi. Põhinetakse info otsimisele läbi digivahendite ning õpilastele antakse võimalus tunda end vajalikena õppeprotsessis. Nad võivad sõnasekka öelda ja olla projektide eestvedajad. Meie kool osaleb digipöörde projektis. Sellega seoses on uuendusteks, et tunnis võib kasutada nutivahendeid õpieesmärgil. Õpilaste tagasiside küsitlustest selgus, et õpilastel on tagasi tulnud õpiõhin. Õpetajad koostavad erinevates arvutikeskkondades tunnikonrolle, õpilased, aga õpiäppe. Mänge ise koostades, ei pane õpilased tähelegi, et tegeldakse õppimisega.

Inimene ei kujune uhkes üksikuses. Inimesest saab inimene läbi teiste inimeste. Tema eneseteadvus kujuneb suhtes teistesse. Inimesele on määratud olla sotsiaalne olevus. See tähendab, et kooli üks ülesanne on õpetada õpilast olema sotsiaalne. Õpetada suhtuma kaaslasesse tolerantselt. Iga inimene on tähtis ja vajalik just sellisena. Tänapäeva kool püüdleb pidevalt tolerantse ühiskonna poole. Töö kaudu hülgab inimene, nii õpetaja kui õpilane, iseenda. Ta annab tööle oma jõu, oma tähelepanu ja jagab end maailmale väljaspool iseennast. Ta ei saa elada läbinisti subjektiivses või privaatses. Kui ta siin peatuks poleks õppimine võimalik. Teadmiste ja hariduse eelduseks on inimese aktiivsus.

Mati Heidmets arutleb, mida toob õpetaja-õpilase rollide vältimatu muutumine. Ta arvab, et Eestil tuleb sel teemal kaasa mõelda ja tegutseda. Keegi ei ütle, kuidas edasi minna, kuid kõik tahavad, et edasiminek oleks praegusest erinev. Heidmetsa arutlusega olen päri, et tänapäeva tööturg ootab loominguliselt mõtlevat ja julgelt otsustavat tegijat. Inimene peab olema otsustaja ja valikute tegija, mitte pelgalt käsutäitja. Ta peab juba koolis saama harjutada inimeseksolemise võimekust. Nagu laulusõnadki ütlevad, et kõik, mis teed, teed vaid iseendale. Seda peaks tänapäeva kool suutma õpetada. Heidmetsa arvates on Eestil kolm põhjust, miks uut kooli ja rollinihutamist tõsiselt võtta: Eesti õpetaja maine kadumine, puuduvad eestvedamise, loomingulisuse, ettevõtlikuse ja meeskonnavõimekuse oskused ning oskused teadmisi loovalt ja nutikalt kasutada. Tema artiklis on tõde ka see, et eesti õpetaja arvates vajavad muutmist: koormus, palk ja maine. Alles siis hakkaks Eesti õpetaja mõtlema teistele aspektidele. Me ei saa nõuda õpetaja muutumist ja arenemist, kui need kolm aspekti ei muutu. Eesti õpetajad teevad suurt tööd missioonitundest. Kõik seda ei suuda ja ei taha st muutust ei tule.

Hans-Georg Gademer (2000) on öelnud, et haridus on inimese „mina“ harimine. Õpilase suhtumine õppimisse on otsene vastus õpetamise tasemele ja füüsilisele keskkonnale, mis neid koolis ümbritseb. Ruumil on õpilase õppimise juures suur mõju: õpilase enesetunne mõjutab suhtumist kooli kui ka käitumist ja õpitulemusi. See tähendab, et kui muuta õpikeskkonda, on õpilaste akadeemilised tulemused paremad kui ka käitumine parem.

Patrick Duffy (1992), kes on uurinud koolide füüsilise keskkonna aspekte, kirjeldab kooli kui „kõva“ ja „pehme“. Tema arvates on „kõva“ keskkond, kus selle sõna otseses mõttes kõvast materjalist. Tavapärased toolid, lauad, seinad, mööbel. „Pehme“ keskkond, aga vaibad, pehme mööbel ja paindlik ruumi jaotus. Minu meelest on hakanud koolid „pehme“ poole liikuma. Laudu ei panda enam klassikaliselt üksteise taha, vaid rühmitatakse, kus on õpilastel hea teha rühmatööd ja vestelda kaaslastega abisaamise eesmärgil. Mõned klassiõpetajad on lausa klassi laotanud vaibad, et õpilasel oleks valikuvõimalus, kas õppida laua ääres või vaibal külitades.

Tänapäeval tekitab, aga küsimust, millesse rohkem investeerida, kas füüsilisse keskkonda või hoopis virtuaalsesse keskkonda so arvutimaailm. Kas meil tulevikus kool, kui reaalne hoone üldse eksisteerib? Võib-olla on tuleviku õpetaja ja õpilane oma kodu keskkonnas ja mõlemad saavad seal edukalt hakkama, suheldes digivahenditega. See muudab muidugi meie suhtlemist ja suhtumist käega katsutavasse inimesse. Loodan, et ka tulevikus oleme teineteisega suhtlevad ja kogukonda ning keskkonda vajavad isiksused.

Tiiu Kuurme oma artiklis „Koolimaailm vastasseisude ristumistes“ väga mõjukalt kirjeldab kooli kui olemust, mida on raske muuta. Kool ei ole õpilaste ega õpetajate oma, vaid institutsioon, mis on loodud ühiskonna ning kultuuri järjepidevuse teenimiseks. (T. Kuurme 2007: 246) Kuurme kolm dilemmat kooli hajuvast identiteedist. Esiteks kool kui suunatud tulevikku, on juurtega kinni minevikus, teiseks ühiskonda raputavad hädad läkitatakse koolile lahendamiseks ja kolmandaks, et haridus tajutakse kui inimvaimu täiustumist ning isiksuslikku kasvu, ja kasvatust kui inimese mitmekülgse arengu ning subjektsuse toetamist. Kool peaks andma igaühele šansi saavutada tasakaal objektiivsete nõudmiste ning subjektiivsete pürgimuste vahel (Gieseck 1999: 303)

T. Kuurmel võib olla õigus, aga mina tahan oma kooli näol väita, et õpetajad ei ole vanamoelised, keda on raske muuta. Praegusel digiajal on õpetajad väga õpihimulised koos õpilastega, et muuta õpikeskkonda lastele arusaadavamaks just nende vahenditega, mis kaasaja õpilastele sobivad. Käia ühte sammu tänapäevaga. Nähes õpilasi ja õpetajaid koos õppimas, kogemusi vahetamas, on hea tõdeda, et koolirõõm on vastastikune. Kool kui institutsioon on hakanud muutuma, sest eelkõige õpilased vajavad seda ja samas ka ühiskond.

KASUTATUD KIRJANDUS

B. Gustavsson, Haridus kaasajal  Tõravere 2000

Eesti kool 21. sajandi algul: kool kui arengukeskkond ja õpilase toimetulek (toim. T. Kuurme) Tallinn. TLÜ kirjastus

T. Kuurme Loengumaterjalid 2014