Kool kui areneva inimese kogemusruum. Õpilase asend koolis. Kool ja sugupool. Vari-õpe.

TALLINNA ÜLIKOOL

Kasvatusteaduste Instituut

Algõpetuse osakond

Mailis Mõttus

KOOL KUI ARENEVA INIMESE KOGEMUSRUUM. ÕPILASE ASEND KOOLIS.

KOOL JA SUGUPOOOL. VARI-ÕPE

Essee

Õppejõud: Tiiu Kuurme

Tartu 2014

Kool kui areneva inimese kogemusruum. Õpilase asend koolis.

Kool ja sugupoool. Vari-õpe

      Kool on alati olnud oluline ja kohustuslik koht, kust kõik me ühtpidi või teistpidi oleme läbi käinud. Juba meie eellastest peale on õpetatud kodudes, koolides lastele, kuidas hakkama saada erinevates kultuurisüsteemides, kuidas hakkama saada elus igapäevaste toimingutega, mis väärtusi ja kombeid võtavad lapsed omaks, saada oskusi põhilistest alusteadmistest kõigi ainete kohta, et paremini läbi lüüa elus. Kui kõik on nii tore ja ilus, miks siis meie haridussüsteem lonkab ja ikka-jälle on kuulda sugupoolte vahelist ebavõrdsust juba koolist saadik.

      Kool kui areneva inimese kogemusruum tähendab lihtsamalt institutsiooni, kus lastelt oodatakse järjest enam vastavalt nende psüühilisele ja füüsilisele arengule. Viimasel ajal on jäänud kõrvu pidev paanika lapsevanemate poolt, et õpetajad ei lase lastel enam puhata. Põhjustajateks on järgmisel päeval mitmed tehtavad kontrolltööd lisaks sellele suur hulk õppimist, mille tagajärjeks võivad tekkida lastel ärevushood, väsimus ja tahtmatus üldse õppida. Minu meelest peaksid õpetajad seljuhul tegema rohkem koostööd, et ei tekiks olukordi, kus ühele päevale tuleb mitu kontrolltööd. Tiko (2004) viitab Rolf Oerterile, kelle hinnangul tingib kool kui institutsioon, kus lapsi koheldakse suhteliselt muutumatutena. Näiteks juba esimese klassi õpilane töötab pingi taga töövihiku kallal nagu ka neljanda ja üheksanda klassi õpilane. Sealhulgas on tegemist ainult ühe õpetajaga ja mitme õpilasega klassis ning ülesanded antakse väljastpoolt, mida tuleb lahendada kindla aja jooksul. Siiski on näha tänapäevae koolides, et minnakse väljapoole kooli, tehakse ekskursioone, õppekäike, kasutatakse rohkem avastusõpet/uurimusõpet, et saaks tekitada lastes suuremat huvi õpetatava vastu reaalsete tegevuste ja reaalsete nähtuste või asjadega. Järjest rohkem räägitakse ülikoolis uutele õpetajatele, kui oluline on reaalsete asjade katsumine ja nägemine. Samuti peaksin ma oluliseks, et iga kooli juures oleks maalapp, kus igale klassile mõeldud oma tüki peal saab kasvatada kõikvõimalikke ande ning neid koos ka hiljem purkki panna. Kool peaks olema selline koht, kuhu laps tahab hea meelega tulla ning ta ei pea ootama, et keegi taandab ta enesehinnangu hinnetega, pideva kontrolliga. Sellistes kohtades kasvatataksegi ainult halli massi inimesi, kes ei suuda iseseisvalt ning kriitiliselt kõike mõelda. Mulle väga meeldis Kuurme (s.a.) artikkel Modernistliku kooli dilemmad, et tänapäevane kool tegeleb inimestega kui toorainega, keda on vaja programmeerida, selekteerida, standardiseerida, kontrollida.

      Lisaks sellele, et kool on instituut, kus õpetatakse baasteadmisi, tekkivad laste vahel ka sotsiaalsed vajadused. Seda on näha juba lasteaia viimastest rühmadest enne kooli jõudmist, aga koolis hakkab see eriti hästi välja paistma. Esimeses klassis veel ei teki teatud gruppe kuna lastel toimub kohanemine ja leidmine ennast koolist, uute klassikaaslaste seast. Järgnevates klassides tekivad juba grupid. Poisid hakkavad hoidma oma gruppi ja tüdrukut omasse. Nagu sotsiaalsusele omane on ka lapsed erinevate iseloomuomadustega ning seetõttu hakkavad kerkima teatud lapsed teiste seast kõrgemale ning tekivad niinimetatud liidrid, keda siis kuulatakse. Teades, et koolis on liidritel suur osatähtsus, saab õpetaja oletada, kuivõrd võib ta oodata liidritele omast käitumist ja mõjutada liidrite kaudu õpilastevahelisi suhteid. Seda aga ainult siis, kui suudetakse võita liidrite poolehoid ja usaldus. Liidritel on suur mõju ülejäänud õpilastele, seega on kasvatustöö efektiivsuse tagamisel rahumeelne ja õpetajaga hästi läbi saav liider palju kasulikum kui see, kes üritab õpetajale pidevalt vastu hakata, kaasates terve klassi (Niine, 2009). Lisaks võib tekkida ka selliseid lapsi, kes on välja tõrjutud ja püüavad end nähtavaks muuta, end narriks tehes. Põhjusteks, miks nii juhtub on mitmeid, kas lapsed näevad, et ta on higi haisuga, tema vanematel pole raha. Selliseid näiteid on veel palju. Mäletan, kuidas üks tuttav rääkis mõni aeg tagasi, kuidas oli õpetaja oma klassi silmad avanud ühe tõrjutud lapse suhtes. Tegemist oli lapsega, kellel ei olnud nii palju võimalusi, kuid sellegi poolest kiusati teda. Lõpuks mõtles õpetaja välja plaani, et kõik koos lähevad selle lapsele külla. Kui nad kohale jõudsid, oli nähtu väga kole. Laps elas väga halbades oludes, tema maja nägi välja väga lagunenud ja räämas ning tal ei olnud kogu aeg võimalust ennast pesta või jäi kooli hiljaks kuna ei jõudnud bussi peale. Õpetaja selgitas selle näite najal, et kõigil pole niivõrd hästi vedanud. Peale seda ei kiustatud enam ühtegi last selles klassi kollektiivis ja nad mõistsid missugune võib elu olla. Teistpidi võib juhtuda, et vanemad ja õpetajad võivad laste probleemidest mööda vaadata ning pidada nende omavahelisi suhteid teisejärguliseks. Tegelikult sõltub aga lapse heaolu ning oskus tulevikus endaga hakkama saada väga olulisel määral läbisaamisest eakaaslastega. Laste vahel toimuv jääb vanemate eest enamalt jaolt varjatuks, sest nooremad lapsed ei pruugi veel aru saada, mida nad tegid ning vanemad lapsed kardavad karistust, vanematelt või klassikaaslastel, kui nad sellest räägivad (Niine, 2009).

      Peale selle, et koolides õpetatakse riikliku õppekava järgi, saavad lapsed teadmisi niinimetatud vari-õppe õppkava järgi. Nagu Kuurme (s.a.) ütleb, et vari-õpe tähendab koolis õpitava kõrvalsaadus, kus vastavalt omandatakse, kuidas tulla oma eluga toime, petmist, et inimene peab koolist vabaks saades hakkama kohe palka teenima, et mitte mõelda enne, mida noor täiskasvanu üldse teha tahab. Lisaks räägitakse, variõppekava võib nii õppetööle kaasa aidata kui ka seda pärssida, olles seotud õpilaste hoiakute, väärtuste, uskumuste ja käitumise kujundamisega (Reedik, 2009). Vari-õppel ei ole otsest eesmärki ning vari-õpe käib samuti terve elu. Vari-õpe on seotud mitmeti just emotsioonide ja tunnetega. Seetõttu on oluline, et õpilased mõistaksid, kui oluline on hoida oma kaaslast. Samas teistest küljest hoida pead selgelt ja mõtlemist kriitiliselt, et jõuda oma soovide ja unistusteni. Minu meelest peaks vari-õpe aitama lapsel jõuda oma emotsioonide tekkimise põhjusteni. Tänapäeva ühiskonnas ei räägita palju emotsioonidest ja julgust neist asjust rääkida igal hetkel, kui mingi selline situatsioon juhtub tekkima. Vari-õpe on üks moodus, kuidas teha võimalikuks oma tunnetega hakkama saamist.

      Üks kõige enam kõneainet tekitav teema on kool ja sellega seotud soo ja soostereotüüpide küsimus. Kuidas kasvatada õpilasi, kas poisid ja tüdrukud eraldi. Poiste ja tüdrukutel on erinevad hoiakud õppeedukuses, viisakuses ja distsipliinis ning poisid on selles tavaliselt vabameelsemad. Mulle väga meeldis Leino (2005) tsitaat ajakirjas Hariduses: “Tegelikult tüdrukud lihtsalt võtavad seda kooliasja väga tõsiselt.” See on üleüldiselt tõsi, sest arenguliselt kasvab hüpokampus, mis on seotud tugevasti mäluga tüdrukutel suuremaks ja see on miks naistel jäävad paremini meelde nimed ja näod (Niiberg, 2008). Poistele meeldib väga võistelda, ennast kehtestada ning vaielda reeglite üle. Nagu loomariigiski tahavad poisid oma territooriumi pärast võidelda. Samuti meeldib poistele provotseerida, kas või sõimusõnu kasutada. Töötades õpetajana olen näinud poissi, kes paneb alati iga uue õpetaja proovile ja jääb kangekaelselt oma mõtete juurde. Tema puhul on hästi näha poiste soolist erinevust tüdrukutest. Seega meeldib tüdrukutele rohkem suhtlemise ja koostööga, samas kui poisid tahavad võistelda (Hermann, 2013). Erinevatest uurimustest on välja tulnud, et seoses identiteedi ja isiksuse arenguga, on poistel paljudes riikides kõrgem eneseusaldus, isegi kui tüdrukud jälgivad ennast rohkem ja püüavad oma identiteeti kujundada. Ma olen nõus, et tüdrukutele meeldivad detailid ja ilu, aga kui pidevalt kuulda, kuidas väikesed tüdrukud räägivad meikimisest ja ilusatest riietest ainult, siis on midagi juba viltu. Lisaks tekitab see ebakindlust õpilasele, kes arvab, et ta on kole. Meie ühiskond on liialt suunatud sellele, et kõik peavad olema peenikesed ja paksu meigikorra all. Tüdrukutel tekib sellest kujutluspilt, et selline ongi ideaalne naine ja kui nad seda ei saavuta siis enesekindlus langeb. Siiski pole mitte alandatud meie ühiskonnas või koolis tüdrukud/naised, vaid ka poisid. Neile on tekitatud selline arusaam, et mehed ei tohi olla tundelised ja peavad ainult rasked tööd tegema. Lisaks sellele olen tähele pannud, et poiste loogiline mõtlemine on kaasa sündinud, aga tüdrukud peavad selle nimel vaeva nägema rohkem. Kokkuvõttes võiks öelda, et paljudes asjades on tüdrukud ja poisid väga sarnased. Tegelikult usub suurem osa teadlasi, et sarnasused kaaluvad erinevused üles. Nii poisid kui tüdrukud vajavad armastust, kokkukuuluvustunnet ja julgustamist. Nad vajavad iseloomu, oskusi, et elus toime tulla, ja kannatlikkust (Erwin, 2012). Toon näite samast poisist, kellest ma ennist näite tõin, siis võin öelda, et tema naudib väga ka 7-aastaselt süles istumist, häid sõnu: “ma hoolin sinust”, “oled üks suur kullatükk”, kallistusi ja soovi, et ma tema hobitegevust vaatama tuleks.

      Kokkuvõtteks võiks öelda, et kogu meie haridussüsteemil oleks vaja teha üks suur hüpe uute võimaluste suunas. Tuua igas lapses välja tema individuaalsus, õpetada lapsele rohkem reaalse eluga kokku puutuvaid õpetusi, näha iga lapse erilisust ning olla õpilasele olemas, kui ta seda väga vajab. Lisaks on oluline, et hariduses muudetakse õpetava sisu, et lapsed saaksid nautida koolis käimist ning kaotada oma hirmud, viha õppimise suhtes. Sealjuures oskust näha, et kõik me oleme erinevad ja kogeme väga erinevalt maailma. Wilhelm Müsler tsiteeris väga hästi õppimise ja kogemuse kohta: “Meistriks võib saada vaid see, kes aastaid iga päev vaeva näeb, et koguda uusi kogemusi. Kuid ka meister peab ütlema: “ Õpin kuni elan!” 

 

Kasutatud kirjandus

• Tiko, A. (2004). Kodu, kool, õpilaskodu sotsiaalökoloogilises perspektiivis. T. Tulva (Toim), Lapse kasvukeskkond ja sotsiaalsed oskused: teadusartiklite kogumik. Tallinn: TPÜ Kirjastus.
• Niine, M. (2009). Erikooli õpilaste sotsiaalne staatus. Haridus, 3-4, 31-33.
• Kuurme, T. (s.a.). Modernistliku kooli dilemmad. Külastatud aadressil: http://www.tlu.ee/~kuurmet/Modernistlik_kool.doc.
• Reedik, E. (2009). Variõppekava mõiste ja selle kujunemine. Haridus, 3-4, 21-23.
• Leino. M. (2005). Sooline aspekt hariduses. Haridus, 11, 9-11.
• Hermann, K. (2013). Ekraanimeedia roll soostereotüüpide kujundamisel: Eesti algklassiõpetajate ja -õpilaste arusaam. Publitseerimata magistritöö. Tartu Ülikool.
• Erwin, C. L. (2012). Poiste kasvatamise teejuht. A. Rooseniit (Toim). Tallinn: Ersen.
• Niiberg, T. (2008). Naiseks, emaks ja daamiks. Tartu: Atlex