TALLINNA
ÜLIKOOL
Kasvatusteaduste
Instituut
Algõpetuse
osakond
Mailis
Mõttus
KOOL KUI ARENEVA INIMESE
KOGEMUSRUUM. ÕPILASE ASEND KOOLIS.
KOOL
JA SUGUPOOOL. VARI-ÕPE
Essee
Õppejõud:
Tiiu Kuurme
Kool kui areneva inimese
kogemusruum. Õpilase asend koolis.
Kool ja sugupoool. Vari-õpe
Kool
on alati olnud oluline ja kohustuslik koht, kust kõik me ühtpidi
või teistpidi oleme läbi käinud. Juba meie eellastest peale on
õpetatud kodudes, koolides lastele, kuidas hakkama saada erinevates
kultuurisüsteemides, kuidas hakkama saada elus igapäevaste
toimingutega, mis väärtusi ja kombeid võtavad lapsed omaks, saada
oskusi põhilistest alusteadmistest kõigi ainete kohta, et paremini
läbi lüüa elus. Kui kõik on nii tore ja ilus, miks siis meie
haridussüsteem lonkab ja ikka-jälle on kuulda sugupoolte vahelist
ebavõrdsust juba koolist saadik.
Kool
kui areneva inimese kogemusruum tähendab lihtsamalt institutsiooni,
kus lastelt oodatakse järjest enam vastavalt nende psüühilisele ja
füüsilisele arengule. Viimasel ajal on jäänud kõrvu pidev
paanika lapsevanemate poolt, et õpetajad ei lase lastel enam puhata.
Põhjustajateks on järgmisel päeval mitmed tehtavad kontrolltööd
lisaks sellele suur hulk õppimist, mille tagajärjeks võivad
tekkida lastel ärevushood, väsimus ja tahtmatus üldse õppida.
Minu meelest peaksid õpetajad seljuhul tegema rohkem koostööd, et
ei tekiks olukordi, kus ühele päevale tuleb mitu kontrolltööd.
Tiko (2004) viitab Rolf Oerterile, kelle hinnangul tingib kool kui
institutsioon, kus lapsi koheldakse suhteliselt muutumatutena.
Näiteks juba esimese klassi õpilane töötab pingi taga töövihiku
kallal nagu ka neljanda ja üheksanda klassi õpilane. Sealhulgas on
tegemist ainult ühe õpetajaga ja mitme õpilasega klassis ning
ülesanded antakse väljastpoolt, mida tuleb lahendada kindla aja
jooksul. Siiski on näha tänapäevae koolides, et minnakse
väljapoole kooli, tehakse ekskursioone, õppekäike, kasutatakse
rohkem avastusõpet/uurimusõpet, et saaks tekitada lastes suuremat
huvi õpetatava vastu reaalsete tegevuste ja reaalsete nähtuste või
asjadega. Järjest rohkem räägitakse ülikoolis uutele
õpetajatele, kui oluline on reaalsete asjade katsumine ja nägemine.
Samuti peaksin ma oluliseks, et iga kooli juures oleks maalapp, kus
igale klassile mõeldud oma tüki peal saab kasvatada kõikvõimalikke
ande ning neid koos ka hiljem purkki panna. Kool peaks olema selline
koht, kuhu laps tahab hea meelega tulla ning ta ei pea ootama, et
keegi taandab ta enesehinnangu hinnetega, pideva kontrolliga.
Sellistes kohtades kasvatataksegi ainult halli massi inimesi, kes ei
suuda iseseisvalt ning kriitiliselt kõike mõelda. Mulle väga
meeldis Kuurme (s.a.) artikkel Modernistliku kooli dilemmad, et
tänapäevane kool tegeleb inimestega
kui toorainega, keda on vaja programmeerida, selekteerida,
standardiseerida, kontrollida.
Lisaks
sellele, et kool on instituut, kus õpetatakse baasteadmisi, tekkivad
laste vahel ka sotsiaalsed vajadused. Seda on näha juba lasteaia
viimastest rühmadest enne kooli jõudmist, aga koolis hakkab see
eriti hästi välja paistma. Esimeses klassis veel ei teki teatud
gruppe kuna lastel toimub kohanemine ja leidmine ennast koolist, uute
klassikaaslaste seast. Järgnevates klassides tekivad juba grupid.
Poisid hakkavad hoidma oma gruppi ja tüdrukut omasse. Nagu
sotsiaalsusele omane on ka lapsed erinevate iseloomuomadustega ning
seetõttu hakkavad kerkima teatud lapsed teiste seast kõrgemale ning
tekivad niinimetatud liidrid, keda siis kuulatakse. Teades,
et koolis on liidritel suur osatähtsus, saab õpetaja oletada,
kuivõrd võib ta oodata liidritele omast käitumist ja mõjutada
liidrite kaudu õpilastevahelisi suhteid. Seda aga ainult siis, kui
suudetakse võita liidrite poolehoid ja usaldus. Liidritel on suur
mõju ülejäänud õpilastele, seega on kasvatustöö efektiivsuse
tagamisel rahumeelne ja õpetajaga hästi läbi saav liider palju
kasulikum kui see, kes üritab õpetajale pidevalt vastu hakata,
kaasates terve klassi (Niine, 2009).
Lisaks võib tekkida ka selliseid lapsi, kes on välja tõrjutud ja
püüavad end nähtavaks muuta, end narriks tehes. Põhjusteks, miks
nii juhtub on mitmeid, kas lapsed näevad, et ta on higi haisuga,
tema vanematel pole raha. Selliseid näiteid on veel palju. Mäletan,
kuidas üks tuttav rääkis mõni aeg tagasi, kuidas oli õpetaja oma
klassi silmad avanud ühe tõrjutud lapse suhtes. Tegemist oli
lapsega, kellel ei olnud nii palju võimalusi, kuid sellegi poolest
kiusati teda. Lõpuks mõtles õpetaja välja plaani, et kõik koos
lähevad selle lapsele külla. Kui nad kohale jõudsid, oli nähtu
väga kole. Laps elas väga halbades oludes, tema maja nägi välja
väga lagunenud ja räämas ning tal ei olnud kogu aeg võimalust
ennast pesta või jäi kooli hiljaks kuna ei jõudnud bussi peale.
Õpetaja selgitas selle näite najal, et kõigil pole niivõrd hästi
vedanud. Peale seda ei kiustatud enam ühtegi last selles klassi
kollektiivis ja nad mõistsid missugune võib elu olla. Teistpidi
võib juhtuda, et vanemad
ja õpetajad võivad laste probleemidest mööda vaadata ning pidada
nende omavahelisi suhteid teisejärguliseks. Tegelikult sõltub aga
lapse heaolu ning oskus tulevikus endaga hakkama saada väga olulisel
määral läbisaamisest eakaaslastega. Laste vahel toimuv jääb
vanemate eest enamalt jaolt varjatuks, sest nooremad lapsed ei pruugi
veel aru saada, mida nad tegid ning vanemad lapsed kardavad
karistust, vanematelt või klassikaaslastel, kui nad sellest räägivad
(Niine, 2009).
Peale
selle, et koolides õpetatakse riikliku õppekava järgi, saavad
lapsed teadmisi niinimetatud vari-õppe õppkava järgi. Nagu Kuurme
(s.a.) ütleb, et vari-õpe tähendab koolis õpitava kõrvalsaadus,
kus vastavalt omandatakse, kuidas tulla oma eluga toime, petmist, et
inimene peab koolist vabaks saades hakkama kohe palka teenima, et
mitte mõelda enne, mida noor täiskasvanu üldse teha tahab. Lisaks
räägitakse, variõppekava
võib nii õppetööle kaasa aidata kui ka seda pärssida, olles
seotud
õpilaste hoiakute, väärtuste, uskumuste ja käitumise
kujundamisega (Reedik, 2009). Vari-õppel ei ole otsest eesmärki
ning vari-õpe käib samuti terve elu. Vari-õpe on seotud mitmeti
just emotsioonide ja tunnetega. Seetõttu on oluline, et õpilased
mõistaksid, kui oluline on hoida oma kaaslast. Samas teistest
küljest hoida pead selgelt ja mõtlemist kriitiliselt, et jõuda oma
soovide ja unistusteni. Minu meelest peaks vari-õpe aitama lapsel
jõuda oma emotsioonide tekkimise põhjusteni. Tänapäeva ühiskonnas
ei räägita palju emotsioonidest ja julgust neist asjust rääkida
igal hetkel, kui mingi selline situatsioon juhtub tekkima. Vari-õpe
on üks moodus, kuidas teha võimalikuks oma tunnetega hakkama
saamist.
Üks
kõige enam kõneainet tekitav teema on kool ja sellega seotud soo ja
soostereotüüpide küsimus. Kuidas kasvatada õpilasi, kas poisid ja
tüdrukud eraldi. Poiste ja tüdrukutel on erinevad hoiakud
õppeedukuses, viisakuses ja distsipliinis ning poisid on selles
tavaliselt vabameelsemad. Mulle väga meeldis Leino (2005) tsitaat
ajakirjas Hariduses: “Tegelikult tüdrukud lihtsalt võtavad seda
kooliasja väga tõsiselt.” See on üleüldiselt tõsi, sest
arenguliselt kasvab hüpokampus, mis on seotud tugevasti mäluga
tüdrukutel suuremaks ja see on miks naistel jäävad paremini meelde
nimed ja näod (Niiberg, 2008). Poistele meeldib väga võistelda,
ennast kehtestada ning vaielda reeglite üle. Nagu loomariigiski
tahavad poisid oma territooriumi pärast võidelda. Samuti meeldib
poistele provotseerida, kas või sõimusõnu kasutada. Töötades
õpetajana olen näinud poissi, kes paneb alati iga uue õpetaja
proovile ja jääb kangekaelselt oma mõtete juurde. Tema puhul on
hästi näha poiste soolist erinevust tüdrukutest. Seega meeldib
tüdrukutele rohkem suhtlemise ja koostööga, samas kui poisid
tahavad võistelda (Hermann, 2013). Erinevatest uurimustest on välja
tulnud, et seoses identiteedi ja isiksuse arenguga, on poistel
paljudes riikides kõrgem eneseusaldus, isegi kui tüdrukud jälgivad
ennast rohkem ja püüavad oma identiteeti kujundada. Ma olen nõus,
et tüdrukutele meeldivad detailid ja ilu, aga kui pidevalt kuulda,
kuidas väikesed tüdrukud räägivad meikimisest ja ilusatest
riietest ainult, siis on midagi juba viltu. Lisaks tekitab see
ebakindlust õpilasele, kes arvab, et ta on kole. Meie ühiskond on
liialt suunatud sellele, et kõik peavad olema peenikesed ja paksu
meigikorra all. Tüdrukutel tekib sellest kujutluspilt, et selline
ongi ideaalne naine ja kui nad seda ei saavuta siis enesekindlus
langeb. Siiski pole mitte alandatud meie ühiskonnas või koolis
tüdrukud/naised, vaid ka poisid. Neile on tekitatud selline arusaam,
et mehed ei tohi olla tundelised ja peavad ainult rasked tööd
tegema. Lisaks sellele olen tähele pannud, et poiste loogiline
mõtlemine on kaasa sündinud, aga tüdrukud peavad selle nimel vaeva
nägema rohkem. Kokkuvõttes võiks öelda, et paljudes asjades on
tüdrukud ja poisid väga sarnased. Tegelikult usub
suurem osa teadlasi, et sarnasused kaaluvad erinevused üles. Nii
poisid kui tüdrukud vajavad armastust, kokkukuuluvustunnet ja
julgustamist. Nad vajavad iseloomu, oskusi, et elus toime tulla,
ja kannatlikkust (Erwin, 2012). Toon näite samast poisist, kellest
ma ennist näite tõin, siis võin öelda, et tema naudib väga ka
7-aastaselt süles istumist, häid sõnu: “ma hoolin sinust”,
“oled üks suur kullatükk”, kallistusi ja soovi, et ma tema
hobitegevust vaatama tuleks.
Kokkuvõtteks võiks öelda,
et kogu meie haridussüsteemil oleks vaja teha üks suur hüpe uute
võimaluste suunas. Tuua igas lapses välja tema individuaalsus,
õpetada lapsele rohkem reaalse eluga kokku puutuvaid õpetusi, näha
iga lapse erilisust ning olla õpilasele olemas, kui ta seda väga
vajab. Lisaks on oluline, et hariduses muudetakse õpetava sisu, et
lapsed saaksid nautida koolis käimist ning kaotada oma hirmud, viha
õppimise suhtes. Sealjuures oskust näha, et kõik me oleme erinevad
ja kogeme väga erinevalt maailma. Wilhelm Müsler tsiteeris väga
hästi õppimise ja kogemuse kohta: “Meistriks võib saada vaid
see, kes aastaid iga päev vaeva näeb, et koguda uusi kogemusi. Kuid
ka meister peab ütlema: “ Õpin kuni elan!”
Kasutatud kirjandus
- Tiko, A. (2004). Kodu, kool, õpilaskodu sotsiaalökoloogilises perspektiivis. T. Tulva (Toim), Lapse kasvukeskkond ja sotsiaalsed oskused: teadusartiklite kogumik. Tallinn: TPÜ Kirjastus.
- Niine, M. (2009). Erikooli õpilaste sotsiaalne staatus. Haridus, 3-4, 31-33.
- Kuurme, T. (s.a.). Modernistliku kooli dilemmad. Külastatud aadressil: http://www.tlu.ee/~kuurmet/Modernistlik_kool.doc.
- Reedik, E. (2009). Variõppekava mõiste ja selle kujunemine. Haridus, 3-4, 21-23.
- Leino. M. (2005). Sooline aspekt hariduses. Haridus, 11, 9-11.
- Hermann, K. (2013). Ekraanimeedia roll soostereotüüpide kujundamisel: Eesti algklassiõpetajate ja -õpilaste arusaam. Publitseerimata magistritöö. Tartu Ülikool.
- Erwin, C. L. (2012). Poiste kasvatamise teejuht. A. Rooseniit (Toim). Tallinn: Ersen.
- Niiberg, T. (2008). Naiseks, emaks ja daamiks. Tartu: Atlex
Nõustun ka sellega, et õppetöö võiks olla rohkem reaalse eluga seotud ja lastel peab olema võimalus õpitut kogeda. Tänapäeva lapsed, linnas rohkem kui maal, aga siiski ka maal, on reaalsest elust kohati väga kaugel. Eelkõige puudutab see toidu ja loodusega seonduvat.
VastaKustutaSiiski on miski, millega ma käesoleva essee juures nõus ei ole ja see puudutab tõrjutud lapsega toodud näidet. Antud juhul mõjus see küll kiusamist kõrvaldavalt, aga asi võib hoopis tunduvalt hullemaks minna. Ei taha ette kujutadagi selle lapse piinlikkust ja häbi, kui klassikaaslased koos õpetajaga tulid tema koju, mille üle ta ilmselt ise kuigi uhke ei olnud. Oleksin tema asemel maa alla vajunud. Inimeste erinevate võimaluste ja elutingimuste tutvustamine on iseenesest hea mõte, kuid seda võiks teha natuke teisiti, kiusatavat säästes.