VÄÄRTUSED KASVATUSES JA KASVATUSVÄÄRTUSED. VÄÄRTUSKASVATUSEST.

TALLINNA ÜLIKOOL

Kasvatusteaduste Instituut

Algõpetuse osakond

Anna Filipia

VÄÄRTUSED KASVATUSES JA KASVATUSVÄÄRTUSED. VÄÄRTUSKASVATUSEST.

Essee

Juhendaja: Tiiu Kiirme

Tallinn 2014

Väärtused kasvatuses ja kasvatusväärtused. Väärtuskasvatusest.

Väärtuskasvatusest räägitakse enamasti hariduse kontekstis.  Teemast mõeldes esinevad mul küsimused: mis on hariduse eesmärk? kas kool peab õpetama väärtusi?

Kui me mõistame hariduse all mitte ainult teadmiste edastamist, vaid ka isiksuse kasvatamist, siis annab kool edasi ka väärtusi.

Paljudes riikides on viimasel aastakümnetel tekkinud elav huvi väärtuskasvatuse vastu (Väärtused, iseloom ja kool: väärtuskasvatuse lugemis, 2009). Valikuvõimaluste ja informatsiooni hulk on tänapäeval nii palju kasvanud, et traditsiooniliste väärtuste edasiandmine põlvest põlve enam sageli ei toimu, siis pannakse just koolile suured lootused. Nagu ma tean, et Eesti koolis ei õpetata eetikat eraldi ainena, aga arvan, et tähelepanu pööramine koolikultuurile on see, mis Eesti hariduselus puudu jääb.

Oluline on, kuidas mõistetakse kooli missiooni. Tähtsad on need väärtused, mida kool tahab esil hoida. Samuti ka see, kuidas valitud väärtused väljenduvad igapäevaelus, koolielus. Nt. õpilaste ja õpetajate suhtes, kooli üritustes ja elukorralduses, millised on õpilaste väärtushoiakud ja eeskujud. Teadmisi anda on kergem, kui suunata õpilast ise mõtlema ja järeldusi tegema, õpitut oma eluga seostama ja rakendama.

Minu seisukohalt peaksid õpetajad lisaks teadmistele toetama õpilaste ka füüsilist, vaimset, kõlbelist ja emotsionaalset arengut. Õpetamine on ju tugevalt väärtustest laetud tegevus, mistõttu usun, et seda hakatakse Eesti koolides üha enam mõistma. Väärtuskasvatus ei ole vaid eetikaõpetaja asi, vaid sellega peaks tegelema iga klassiõpetaja, samas ka aineõpetaja.

Eesti koolitraditsioon on väga vana ja haridust on ajast-aega kõrgelt väärtustatud. Eesti esimene pedagoogikaprofessor ja iseseisva Eesti esimene haridusminister Peeter Põld tõi välja oma artiklis „Kultura ja rahvahariduse korraldus“ (1911) hariduse ja  väärtuste seose: „Haridus on kasvatuse läbi omandatud kultura. Mida sisuliselt hariduseks ja keda haritud inimeseks pidada, see oleneb meie kultura väärtuste hindamisest„ (Väärtused, iseloom ja kool: väärtuskasvatuse lugemis, 2009).

Ma saan temaga vaid nõustuda, kuna hariduse aluseks on meie arusaam sellest, millist inimest me tahame kasvatada. Selleks et koolis tehtav väärtuskasvatus oleks edukas, peab kool arvestama, et ühiskond muutub kogu aeg. Raamatud pole enam ainus teadmiste allikas. Kooli eesmärgiks ei tohiks olla üksnes teadmiste ja tarkuse jagamine õpilastele.

Mina isiklukult pean enda jaoks tähtsaks selliseid väärtusi nagu: õiglustunne, abivalmidus, austus, vastutus, kohusetunne, sallivus, lojaalsus, järjekindlus ja kannatlikkus. Kuid oma õpetaja töökogemuse põhjal arvan, et Eesti koolides ei pöörata nendele väärtustele piisavalt suurt tähelepanu.

Lugedes R. Valgmaa ja E. Nõmm „ Õpetamisest: eesmärgist teostuseni“ (2008) sain jälle tõestust, et väärtuskasvatus on kõigepealt tähtis protsess, mille käigus kujundatakse sihipäraselt enda väärtushoiakuid. Laiemas tähenduses loetakse väärtuskasvatuse alla kõik see, mis mõjutab inimese väärtushinnanguid ja hoiakuid. Väärtuskasvatus kui selline on mitmeetapiline protsess. Esimene etapp on selleks, et õpilane õpiks enda ja teiste väärtusi tundma ning võrdleb enda väärtusi teiste omadega. Teisel etappil teeb ta endale selgeks, miks ta hindab just neid väärtusi ja väärtustab just neid asju, mis nende väärtuste järgi elades on tulemuseks talle ja ka ühiskonnale tervikuna (Väärtused, iseloom ja kool: väärtuskasvatuse lugemis, 2009).

Oma esimesed väärtushoiakud saab laps perekonnast ja sugulastest.  Põhiosa inimese väärtushoiakutest pärineb isalt-emalt, kui laps jäljendab nende käitumist, omandab nende toimimisviise, võtab üle terveid iseloomujooni (Õpetamisest: eesmärgist teostuseni, 2008). Kahjuks  ei peeta igas kodus oluliseks lapsele väärtuste õpetamist.

Seega on väga oluline roll koolil ja õpetajatel, õpetades lastele väärtusi, mis on elus olulised. Väärtusi on palju, mida koolides õpetada. Õpetatakse neid väärtusi, mida keegi enda jaoks elus oluliseks peab. Loodan, et Eesti koolide õpetajad hakkavad üha enam mõistma, kui oluline on õpetada lastele lisaks teadmistele ka väärtusi

Kokkuvõttes tuleb rõhutada, et õpetaja peaks igal võimalusel väärtuskasvatuse põhimõtteid silmas pidama.

KASUTATUD KIRJANDUS

Kuurme, T. (2003). Kasvatuse võim  ja võimetus. Tallinn: TPÜ Kirjastus.

Põder, M., Sutrop, M., Valk, P.(2009). Väärtused, iseloom ja kool: väärtuskasvatuse lugemik. Tartu: Eesti Keele Sihtasutus.

Valgmaa, R., Nõmm, E. (2008). Õpetamisest: esmärgist teostuseni. Eesti Vabaharidusliit