Kas on olemas head ja halba kasvatust? Kasvatus ja võim

KAS ON OLEMAS HEAD JA HALBA KASVATUST?

KASVATUS JA VÕIM

Essee                                                                                    

Merje Ottson

Tulevaste pedagoogidena võime leida end tihti mõtisklemas kasvatuse olemuse üle. Samuti oleme ühel hetkel sunnitud mõtlema enese kui kasvataja identiteedi üle. Kas meie ülesanne on viia võimukalt ellu õppekavasse raiutud mõtted ja juhtida õpilasi vajalikus suunas? Kas meil on üldse piisavalt võimu, et oma tahet läbi suruda? Võimu ja kasvatuse peale koos mõeldes kangastub silme ette pilt võimukast õpetajast, kes selgitab arglikult istuvatele ja kuulavatele õpilastele vajalikku teemat ning lapsed noogutavad kaasa. On selline õpetamine tänapäeval üldse võimalik? Oletades, et see oleks siiski võimalik, siis kas selline viis on õige või vale? Kuid kas üldse on olemas õiget ja valet? Kas on head ja halba kasvatust? Eelpool mainitud küsimustele püüabki käesolev kirjatükk vastused leida.

T. Kuurme arvates võiks kasvatust kõige avaramalt mõista kasvamise kaasabina. Siiski näeb ta kasvatust rohkem tajutavat ühiskonna ettekirjutustega kohanemise ehk piirangutena. Kasvatuse võiks mõelda hoopis saatjaks ja vabastajaks, mitte piirajaks. Kasvatusel oleks ühtaegu küll võim, kuid samas on ta võimetu tegema seda, mida temalt loodetakse. Kasvatuse võimule ja võimetusele mõeldes on küsimuseks ideede ja ideaalide ning tõsiasjade omavaheline suhe – loodetu ja soovitu ei sobi enam olusuhetega. (Kuurme, 2003, 5) Nagu kõige muuga, on meil ka kasvatusega seotud ideaalid, me teame sisimas, millised kasvatajad tahaksime olla. Kahjuks ei pruugi ideaalid ja tegelikkus alati kokku minna ja nii tuleb hakkama saada täpselt neis oludes, milles oleme sunnitud viibima. Meile kirjutatakse ette reeglid, me peame vastame erinevatele ootustele ja töötama nii, et meie kasvatatavad vastaksid ka kellegi seatud ootustele.

Reeglite, nende kehtestamise ja nende järgi elamisega seoses on mitmeid erinevaid seisukohti.

Liberaalid kaitsevad kõigile sobivaid ja kõigile kehtivaid reeglitega määratud õigusi. Nad peavad neid reegleid vajalikuks vabaduse kaitseks või inimeste väärtuste väljenduseks. Neid reegleid motiveeritakse vabaduse kaitsena või inimeste väärtuse väljendusena. Kommunitaristid seevastu arvavad, et seda, mis on konkreetses ühiskonnas õiglane, ei ole võimalik kuidagi ette määrata või väljastpoolt otsustada. (Gustavsson, 2000, 171) Liberalismi peamiseks eesmärgiks on kaitsta loodud maailma, kus indiviidid on vabad ja võrdsed ning kus neile veeretatakse teele võimalikult vähe poliitilisi takistusi. Pahempoolsete olulisim eesmärk on leida tingimused, kus üksikute indiviidide vaba areng oleks kooskõlas kõigi teiste vaba arenguga. (Gustavsson, 2000, 166) Sellest järeldub, et liberaalid peavad oluliseks üksikisikute vabadust, samas on pahempoolsete peaeesmärgiks muuta indiviidid ühiskonnale sobivaks nende oma tahtest sõltumata. Siinkohal peame meie, tulevased õpetajad, kellel peaks justkui olema teatud võim, põrkuma meist kõrgemate võimudega. Õpetajana töötades peame meie endi tahtest olenemata lähtuma eelkõige sellest, mis kirjutatakse ette õppekavas. Kui valitsus soovib arendada inimeste individuaalsust, siis seda me teemegi ja kui soovitakse kasvatada õpilased ühiskonda sobivateks, siis täpselt sellisteks neid kasvatama peamegi. B. Gustavssoni arvates ongi hariduse ambitsioon integreerida inimese eri võimeid üksteisega ja integreerida inimene sellesse maailma, mille osa ta on. (Gustavsson, 200, 103)

Pealtnäha võib riigi juhtkonnas olla valitsevaks liberaalsus, kuid ometi on haridus tuleviku planeerimise vahendiks, et tulevik oleks kontrollitav ja prognoositav. Turu jaoks, kelleks võib tinglikult pidada kogu ühiskonda, on oluline teada, keda on koolipingist oodata. (Kuurme, 2003, 107) Selle jaoks ongi olemas riiklikud tellimused ülikooli ja kutsekoolide õppekavadele. Samuti ei saa kõrvale jätta gümnaasiume ega põhikoole ja kui veelgi kaugemale minna, saab kõik alguse juba lasteaiast. Ühelt poolt me võime sellist „tootmist“ ja riigipoolset võimuga manipuleerimist hukka mõista, kuid samas on vähemalt võhikuna raske ette kujutada seda kaost, kus kõik koolid valiksid ise, mida õpetavad, kus õpilased õpiksid vaid neid asju, mis neile meeldivad jne. Loomulikult valime me kõik mingil hetkel oma tee ja jätame meid mittehuvitavad asjad kõrvale, kuid teatud alustalade olemasolu on siiski vajalik.

Juba Kreeka sofistide ambitsiooniks oli arendada kodanikes oskusi, mis annaksid neile paremad oskused ja eeldused aktiivseks ühiskonnaelus osalemiseks. Läbi isikliku aktiivsuse teadmisi otsides tegutseb ta ka aktiivse kodanikuna. (Gustavsson, 2000, 164) Milline riik ei vajaks aktiivseid kodanikke? Meie ise olemegi ju need, kes peavad riiki toimimas hoidma ja kui selleks on vaja omandada teatud oskusi, siis me peame need oskused omandama.

Meil raske leppida sellega, et keegi kuskil juhib ja suunab, sageli meile esmapilgul ebasobivas suunas. Lähtudes oma tegutsemises ja mõistmises sellest, milliseks inimeseks on vaja saada, näitab suuna kätte kellegi soovitud pilt ideaalinimesest. Eesmärkides väljenduvad kellegi teise kõrgemalseisvad ootused, seatakse erinevaid kriteeriume, mille järgi püütakse ootuste täitumist mõõta. Siinkohal ei tõuse õppija enese eesmärgid üldse esile. Õpetajad ja kasvatajad vormivad ja mõjutavad inimest, teadmised lähtuvad õpetajast ja õpikust – õppimine on õpetajakeskne. Õpetaja saab oma võimust teadlikuks, tema jaoks muutub võim kohustuseks, sest peab mõõtma, kontrollida ja korda hoidma. (Kuurme, 2003, 113) Õpetaja ametis ei ole ainult õigus, vaid ka kohustus seada nõudmisi, esitada väljakutseid, järgida eesmärke. (Brühlemeier, 2009, 39) Siiski ei tohi lapsel jääda muljet, justkui tema ei saaks üldse mitte midagi otsustada.

Lapses äratab täiskasvanu vastu aukartust äratundmine, et suurtel on võimalik saada midagi, mida lapsed ei saa. Just sellest saabki autoriteedisuhe alguse. Meie tavaline kooliõpetus püsibki neil alustel. Seejuures tuleb olla ettevaatlik, et autoriteetsus ei muutuks autoritaarsuseks. Oleme lisaks vajalike õpetussõnade jagamisele kohustatud sisendama lapsesse rahu ja kindluse ning seda saame teha eelkõige koos toimetades ja rahulikult maailmaasju arutades. (Kuurme, 2003, 58) Autoriteetsuse ja autoritaarsuse vahel on õhkõrn piir ja õpetajatena/kasvatajatena peame olema valvel, et me seda ei ületaks.

See, kas kasvatajal, olgu selleks lapsevanemad või õpetajad, on piisavalt autoriteeti, sõltub väga paljudest mõjuritest. Kuigi kodu ja lasteasutusi lasteaiast koolideni on harjutud pidama keskseteks indiviidi kasvu ja arengut mõjutavateks teguriteks, on käesoleval ajal lisaks palju muid olulisi mõjureid, mille hulka kuuluvad televisioon, kultuuritööstus, massimeedia ja erinevad võrdrühmad. On arusaadav, et kasvukeskkondade mõju tugevus oleneb kujuneva inimese east. Väikelapse jaoks on ema-isa ja õpetajad täielikud autoriteedid, neid austatakse ja usaldatakse, nende räägitu on ülim. Mida vanemaks laps saab, seda rohkem laieneb ta suhtlusringkong ning kasvukeskkond nihkub järjest enam perekonnast väljapoole. (Hirsjärvi, Huttunen, 2005, 18) Sõbrad ja koolikaaslased saavad kõike olulisemaks, lapsevanemad ja õpetajad näivad kiusavat. Väga suur mõju on kas massimeedial ja muudel taolistel mõjuritel, mujal nähtud ideaalide nimel tehakse rumalusi nagu ekstreemsed kaalulangused ja muu taoline. Mingil eluetapil, kui mässumeelne aeg mööda saab, on inimene valmis indiviidiks kujunema. Ühelt poolt on temas tekkinud kindlus oma soovide suhtes, kuid teisalt oskab ta end ühiskonda sobitada ning olla ühiskonnale vajalik.

Pöördudes käesoleva essee sissejuhatuses esitatud küsimuse juurde kasvatuse heaks ja halvaks jagamise kohta, on üsna raske ühest vastust leida. Erinevatel aegadel on kasvatuses rõhutatud erinevaid vaatenurki. On olnud aegu, kus parimaks on peetud vanemat, kes teostab ilmtingimata mõnda heaks peetavat kasvatusprogrammi, mis lähtub rohkem mingist ideoloogiast kui lapsest. Tänapäeval on valdavaks suunad, kus vanemlust hinnatakse eelkõige lapse heaolu ja soodsa arengu seisukohalt. Sellegipoolest võivad arusaamad sellest, mis lapsele hea on, üsna palju erineda. Väga palju on vaieldud selle üle, et kas lapsele on hea vabakasvatus, kus piirid praktiliselt puuduvad ja lapsel lastaksegi täiesti ise otsustada, mis tema jaoks hea on. Vastukaaluks võib tuua vanemad, kes seavad piirid, vajadusel karistavad, tehes seda tegelikult lapse huvides, mitte isiklike soovide tõttu. (Hirsjärvi, Huttunen, 2005, 55–56) Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt võiks erinevate äärmuste vahel kompromissi leida. Liigne rangus, olgugi lapse huvides, survestab liigselt ja tekitab trotsi, samas kui liigse vabaduse kiiluvees võidakse teha valikuid, mille tagajärjed on liiga rängad ja millest võidakse küll saada eluks vajalik õppetund, kuid samas rikutakse oma tulevik pöördumatult ära.

Hirsjärvi ja Huttuneni arvates iseloomustab head kasvatussuhet ennekõike vastastikune austus ja usaldus. Nad peavad ideaalsele kasvatajale vajalike üldiste omaduste otsimist teisejärguliseks, kuna tugev ja toimiv kasvatussuhe tekib vaid kahe inimese vastastikmõjuna. See tähendab, et heaks kasvatajaks olemiseks ei piisa ainult headest omadustest või tahtejõust, aga kasvataja peab oma seisuse justkui iga kasvandiku juures eraldi välja teenima. (Hirsjärvi, Huttunen, 2005, 46–47) Sellest järeldub, et ei ole olemas kindlaid hea või halva kasvataja kriteeriume, vaid see sõltub konkreetsest olukorrast ja indiviididest. Lähenemine, mis toimib ühele, ei pruugi toimida teisele.

Kasvatajatena omame kasvatatavate üle teatud võimu, mis on ühelt poolt küll vajalik, kuid teisalt peame selle kasutamisega ettevaatlik olema, et vältida liialdusi. Ühte võimu omavate inimestena oleme ometi teiste võimude meelevallas ja sellepärast ei saa me oma töös olla täielikult vabad ning peame teatud standarditest kinni pidama ja jälgima, et õpetame seda ka oma hoolealustele.

Kindlasti on olemas hea ja halb kasvatus, kuid milline on hea ja milline halb? – selle üle võib lõputult diskuteerida. Selge on see, et nagu eelnevalt korduvalt mainitud, ei ole heas kasvatuses võimuga liialdamist. Samas ei pruugi täielik vabadus ka õige valik olla. Hea kasvatus tähendab teejuhiks ja kaaslaseks olemist, kohanedes erinevate olude ja reeglitega kasvatusprotsessi käigus.

ALLIKAD

Brühlmeier, A. 2009 Kujundada inimest. Tartu: Väike Vanker

Gustavsson, B. 2000 Haridus kaasajal. Tõravere: Eesti Vabaharidusliit

Hirsjärvi, S., Huttunen, J. 2005 Sissejuhatus kasvatusteadusse. Tallinn: Medicina

Kuurme, T. 2003 Kasvatuse võim ja võimetus. Tallinn: TPÜ kirjastus