Kasvatus ja lapsepõlv tehnoloogilises tsivilisatsioonis

TALLINNA ÜLIKOOL

Kasvatusteaduste Instituut

Algõpetuse osakond

Külliki Rantanen

KASVATUS JA LAPSEPÕLV TEHNOLOOGILISES TSIVILISATSIOONIS

Essee

Juhendaja: Tiiu Kuurme

Tallinn 2014

Kasvatuse ja lapsepõlve tähendus on aegade jooksul palju muutunud ning koos sellega on muutunud ka inimesed, inimeste mõttemaailm ja väärtused. Ikka ja jälle on pidanud inimesed vastu võtma uusi maailmavaateid ning sellega on ka kohanetud. On hakkama saadud ja eluga edasi mindud. Nüüd oleme jälle uue keskkonna sees- arenemas on tehnoloogiline tsivilisatsioon. Tehnoloogia on vallutamas elukeskkonda ja meie üle võimust võtmas. Kas me laseme sel juhtuda? Tehnoloogia pakutud hüvede maailm on laste jaoks rikas läbitöötamata muljete hulkadest, aga vaene toetusest, soojusest, innukusest, arusaadavusest ning vastutust loovast korrastatusest. Laste elupanoraam on omamoodi paradoksaalne: avaram kui eales varem ja ulatudes maade, merede ja ajastute taha, jätab ta kosmilisse kaugusse elu lihtsad asjad, milles kord loomulikul viisil kujunes küpsus ja eneseusaldus. (Kuurme, 2003, 69) Kas on kuidagi võimalik, et säiliks puhas lapsepõlv ja et me kasvatusega suudaksime edasi anda neid traditsioonilisi väärtusi, mida tehnoloogia ei suuda- soojust, armastust, austust, toetust, innukust, vastutust? Kuidas saaks lapsi kaitsta, et neile jääks lapsepõlv kogu siiruses ja usalduslikkuses, et nad ei peaks nii palju kokku puutuma täiskasvanute karmi maailmaga?

Lapsepõlve tähendus on aja mõjul palju muutunud. Eelmodernismiajajärgul lapsepõlve selles tähenduses ei olnud- lapsed oli väikesed täiskasvanud. Aja jooksul on last hakatud väärtustama, lastel on omad õigused, neil on õigus on elule ja arvamusele. Tänapäeval tunnustatakse lapsepõlv kui väärtust omaette: lapsepõlve ei käsitata vaid täiskasvanuks ettevalmistava etapina (Hirsjärvi & Huttunen, 2005, 129).  Sellest jah räägitakse palju, kuid praktikas on see vähe märgatav. Kas see on just kasvatajate, täiskasvanud inimeste viga või on see ajajärgu, tehnoloogia mõju. Inimestes on veel säilinud need inimlikud väärtused, mis teevad inimesest inimese. Kuid kiire elutempo tõttu ei jõuta lihtsalt omavahel suhelda näost-näkku, lugeda raamatuid, süüvida enesesse, tegeleda, mängida lastega. Kogu aeg on kiire, aega ei ole. Ei saa lihtsalt olla ja asjadest mõelda, on tekkinud üleorganiseeritus. (Kuurme, loengukonspekt) Ning see tekitab stressi, nii täiskasvanutel kui lastel. Sama on ka koolis. Meie koolisüsteem teeb üha enam inimesi haigeks. See teeb õpetajad ja õpilased haigeks. (Juul, 2013, 122) Kasvatusmaailma võib ohustama hakata vaimupimedus, mille eesmärgiks see, et õppimine ning koolitegelikkus muutuvad järjest lapsevaenulikemaks (Kuurme, 2003, 19). Asjadest minnakse kiiresti üle, pealiskaudselt, ei jõuta süveneda, sest õppida on palju. Puudub suhtlemine.

Samas on digimaailm andud ka palju võimalusi. Me teame palju rohkem, me kuuleme palju rohkem, oleme kursis palju rohkemate asjadega. Suurenenud on valikuvõimalus. Siin võib muidugi vaielda selle üle, kas nii suur valikute võimalus on hea või halb- kas see pigem ajab inimesed segadusse. Kuid siiski, ma arvan, et suurenenud valikuvõimalustest on tulnud juurde ka vabadust. Suurenenud on inimeste mugavused, seda näiteks kodumasinate ja transpordi näol.

Kasvatuse tähendus on muutumas. Kasvataja/õpetaja peaks olema pigem juhendaja ja nõuandja. Kasvataja peaks end vähehaaval tegema mittevajalikuks- ta peab suutma muuta kasvatuseesmärgid kasvandiku väärtusmaailma osaks, nii et interaktsioonile toetuv kasvatus hakkabki üha enam muutuma indiviidi enda poolt juhitavaks kasvuks (Hirsjärvi & Huttunen, 2005, 48). Kümme või enam aastat, mis laps koolis veedab, on tema jaoks eksistentsiaalselt oluline aeg ja jätab väga sügavad jäljed. Kool ei ole ainult õppimine. Seesama aeg on otsustav tunnetuse, minapildi ja teiste õpilaste tajumise väljakujunemisel. Kõigele sellele on õpetajatel tohutu mõju, kas nad tahavad seda või mitte. Kuid nad käituvad nii, nagu toimuks koolis ainult õppeaine omandamine. (Juul, 2013, 117). Lapsed ei suuda igavas ja kriitilises keskkonnas õppida. Ehkki see on tegelikult selge igale lapsele ja täiskasvanule, ei ole meie koolides selles osas midagi muutunud (Juul, 2013, 126). Kui seda saaks muuta, siis muutuksid ka lapsed. Lapsed tahavad tegelikult õppida. Õppekeskkond peab muutuma huvitavamaks ning hindamissüsteem innustavaks, tagasiside peab olema edasiviiv, mitte liialt kriitiline ja halvustav. Ka õpetamises tuleb teha muudatusi. Tuleviku koolis muutuvad taipamisel põhinevad teadmised kõige olulisemaks. Õpetamises tuleb rõhuasetus registreeritavatelt faktiteadmistelt üle kanda arusaamist eeldavatele teadmistele. Õppimine leiab aset aktiivses tegevuses ja õpilane ise on selle tegevuse subjekt. Õppides ehitab ta samal ajal üles oma pilti tegelikkusest. (Hirsjärvi & Huttunen, 2005, 80). Lapsed ei taha tunnis lihtsalt loengut kuulata, vaid aktiivselt tegutseda, tuleb kasutada rohkem rühmatöid, draamaharjutusi ja -mänge. Nii arenevad nende sotsiaalsed oskused, suhtlemisoskused, enesetunnetus jne. Lisaks läbi tegevuse ja kogemuse kinnistuvad teadmised paremini.

Võtmesõnaks on inimene ise. Inimene ise peab oma mõtted hoidma puhtad- analüüsima, kriitiliselt mõtlema, oskama teha vahet õigel ja valel, heal ja halval. Meile on jäänud vabadus öelda ei. Ei- ütlemine virtuaalsele kultuuritusele ning pilgu pöördumine inimese ning tema võimalike sisemiste rikkuste poole, on teadlikult võetud seisukoht. (Kuurme, 2003, 87). Vajame paradigma muutust, mille keskmeks oleks meie usaldus laste pädevustesse. Meie usaldus sellesse, et lapsed soovivad meelsasti koostööd teha mitte ainult oma vanematega, vaid ka oma õpetajatega. (Juul, 2013, 122) Tulevik ei ole ette määratud ning inimene võib inimkonda paremaks muuta, inimene on indviidi ja kollektiivina aktiivne mõjutaja, soovitavate tulevikutingimuste suunaja. Tulevikku saab mõjutada valikute ja tegudega. (Hirsjärvi & Huttunen, 2005, 208-210). Me ei saa väärtuste muutumises süüdistada tehnoloogiat, vaid inimest, kes ise on lasknud tehnoloogial enda üle võimutseda. Digimaailmast tuleb osata kasutada ära see hea, mis seal on. Peaksime hoolitsema selle eest, et informatsioonist ei kaoks teadmised ning teadja ei minetaks mõistmist (Hirsjärvi & Huttunen, 2005, 76) Digivahenditega koolis peab arvestama, oskama neid kasutada, panna neid enda kasuks tööle. Digitehnika ei tohi inimeste üle võtta võimust, seda ei tohiks liialt kasutada. Ka lastevanematel on siin oma roll. Piirata meediakasutust ning nutiseadmetes liialt mängimist, vaid suunata neid kasvõi õue mängima, tegelema ise nendega rohkem, kaasates neid kodustesse tegemistesse, käia teatris, kinos, külastada vanavanemaid jne.

Kasvatajad on need, kes peavad lastele need inimeseks olemise väärtused selgeks tegema ning tagama selle, et lapsed suudaksid eristada kogu informatsioonist selle olulise ja vajalikku ning et nad oskaksid öelda õigel ajal EI. Muutused koolis ei tule mitte ülevalt poolt, need peavad tulema alt. Sest kool on poliitiline vahend. (Juul, 2013, 123) Eesti vanemad pole harjunud pole harjunud kooli arengutes kaasa rääkima, neil pole olnud seda õigustki ning koolide konkurentsiõhkkond ahendab seda jätkuvalt. Demokraatiamaades on see enesestmõistetav ja arvata on, et just vanemate huvi ning kaasarääkimine oma lapse saatuse osas aitaks koolil muutuda inimkesksemaks ka meie paradokside-Eestis. (Kuurme, 2003, 155). Lapsevanemate roll peab ka muutuma. Lapsevanem peab rohkem huvi tundma koolis toimuva vastu ning kooli tegemistes kaasa rääkima. Praegu on tihti nii, et lastevanemate koosolekutel on kohal alla poole lastevanematest, see näitab selgelt suhtumist, et vanemaid ei huvita, mis toimub koolis, mis toimub nende enda lastega. Ning vähene huvi tingib selle, et vanemate kaasamisest koolitegevustesse lihtsalt loobutakse, sest kedagi nagunii ei huvita. Nii kaua kui ei huvita lapsevanemaid kool, ei huvita see ka lapsi, sest lapsed jäljendavad oma vanemate suhtumist.

Kui meie suudame ise oma mõttemaailma ja väärtusi muuta, vaadata iseenda sisse sügavuti ja võtta selleks aega, võtta aega ka tegeleda oma lastega, tunda huvi nende tegemiste vastu, osta neid kuulata, siis on võimalik anda edasi põhiväärtusi ja -oskusi. Lapsi tuleb õpetada digitehnikat kasutama enda huvides, et see oleks kasulik abivahend, mis ei võta aega ära, vaid annab seda juurde. Nii kasvavad lastest "õiged inimesed", nad on õigete väärtushinnangutega ja terve enesetunnetusega ning tulevikus on neil aega tegeleda ka oma laste kasvatamisega, nad oskavad võtta selleks aega, neid on õpetatud nii elama, neil on olnud head eeskujud. Meie ise saame ainult midagi muuta.

KASUTATUD KIRJANDUS

Hirsjärvi, S. & Huttunen, J. (2005). Sissejuhatus kasvatusteadusse. Tallinna: Medicina.

Juul, J. (2013). Kool kriisis. Tallinn: Kirjastus Kunst

Kuurme, T. (2003). Kasvatuse võim ja võimetus. Tallinn: TPÜ Kirjastus

Kuurme, T. Loengukonspekt.