ÕPETAJA JA ÕPILANE. ÕPETAJA KUTSUMUS, ROLL JA DILEMMAD. ÕPILASEST ÕPPIJAKS.

TALLINNA ÜLIKOOL

Kasvatusteaduste Instituut

Algõpetuse osakond

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kaari Uussoo

 

Õpetaja ja õpilane. Õpetaja kutsumus, roll ja dilemmad. Õpilasest õppijaks.

 

Essee

 

 

 

 

 

 

 

 

Juhendaja: Tiiu Kuurme

 

 

 

 

 

Tallinn 2014

 

Haridus on protsess, mille tulemusel inimene üha enam teab, kes ta on, kus ta on, mida ta teeb ja mis tal teha tuleb. (Wilenius). Tava mõistes moodustavad hariduse õpetaja ja õpilane. Hariduse missioon on juhtida õppijad niisugusele kvalifikatsioonitasemele, et nad oleksid osavad professionaalid ning õpiksid tegutsema efektiivsete meeskondade organisatsioonidena. (Leirman, 2003, 81) Selleks, et hariduse missioon saaks täidetud, peaks iga haridusasutus küsima endalt „Milliseid õpetajaid me vajame ja milliseid õppijaid me kujundame.“

 

Hariduskultuur on periooditi alati olnud muutumises, küll nn õpetaja kasuks, küll õpilase kasuks ja küll tasakaalukalt mõlema heaoluks. Kuid olenemata periooditi erinevatest muutustest oleme me ikka selles staadiumis, et õppimine on õpetajakeskne, teadmine lähtub temast ja õpikust. Õpetajas areneb teadmine oma võimust, otse kohustus olla võimul, sest ta peab kontrollima, mõõtma ning pidama korda. Juba õpingute ajal on talle sisendatud: klass peab olema pihus. (Kuurme, 2003, 113)  Täna võib juba märgata kergeid muutusi koolides, õpetajates, kuid kahjuks on need muutused rasked tulema, sest õppija koolis on ajaga muutunud, kuna ka kodune kasvatus on olnud muutumises. Ja selline lõhenemine tekitab arusaamatusi õpilase, õpetaja ja lapsevanema vahel.

 

Õpetajad peaksid endale tänapäeval meelde tuletama, et õpetajal on keskkonna looja, arengu toetaja ning juhtija roll. (Kuurme, 2003, 113) Veel 15-20 aastat tagasi teadis õpetaja, et ka väljas pool kooli on ta samuti õpetaja ja ta ei saa endale lubada teatud käitumist. Kindlasti on ka neid õpetajaid, kes ka täna teavad enda kui õpetaja rolli ühiskonnas ka väljas pool kooli, kaldun uskuma, et need on õpetajad, kellel on kaasa sündinud kutsumus ja soov olla teadmiste edasiandja ja töötada lastega. On ju olemas ka neid õpetajaid, kellel pole õnnestunud oma unistuste ametile pääseda või , kes on mingite valikute põhjusena astunud õpetaja ametisse tööle  ja tundub, et nende arvates on nende kohustus anda edasi teadmisi, jagada ülesandeid ja valmistada eksamiteks õpilasi . Selliste õpetajate töö piirdubki koolis nelja seina vahel, see on nende õpetajaroll, mis algab hommikul, kui kooli uksest sisse astutakse ja lõppeb kui suletakse õhtul uks enda järel.

 

Lapsevanemate pilgu läbi jaotuvad õpetajad kolmeks tüübiks: 1) lapse arengu toetajad , kelle hulka kuuluvad vanemate arvates õpetajad, kes tunnevad huvi lapse käekäigu vastu, jälgivad õpilast süstemaatiliselt ning kasutavad hindamist eeskätt  lapse õppimise ja arengu toetamiseks, need õpetajad suudavad luua tunnis positiivse kliima. 2) positiivselt ranged õpetajad – need on õpetajad, kes suudavad tunnis korda hoida, hindavad õiglaselt, õpilast arvestavalt ning on just nii nõudlikud kui parasjagu vaja, 3) head ainetundjad – need on õpetajad, kes valdavad oma ainet ning suudavad õpilasi eksamiteks ja tasemetöödeks hästi ette valmistada, sest nende jaoks on kõige olulisem, et õpilased nende ainet hästi tunneksid. ( TLÜ Kirjastus, 2007, 14) Julgeksin siia lisada ka neljanda tüübi, keda tunnevad nähtavasti vaid kooli juhtkond ja kollektiiv – need on õpetajad, kelle eesmärgiks on käia tööl, teenida raha ja igal võimalusel võtta haigusleht. Neil on halvad suhted enamus õpilastega ja probleeme teiste õpetajatega. Neil Apuudub eesmärk, õpilastele teadmisi anda, nende eesmärk on õpikust teema ette lugeda ja õpilastele iseseisvaid ülesandeid anda, ilma teemat lahti seletamata ja siis teha nende teadmistele kontrolltöö. Õnneks on selliseid õpetajaid üle ühe kooli ja kollektiivis üksikuid. Julgen seda väita, sest olen kokku puutunud erinevate koolide juhtkonna ja kollektiivi liikmetega. Ja siin kohal võiks välja tuua õpetajapalga tõusu. See on tore ja kena, et riik lõpuks on hakanud õpetajate palgale pöörama tähelepanu ja palk on tõusu teel, teisest küljest on minul isiklikult hirm, kas iga aastane palga tõus ei too kaasa seda, et meil hakkab koolides olema üha rohkem rollides õpetajaid ja kutsumusega õpetajaid jääb selle võrra väheseks.  See on hirmutav.

 

Mina õpetajana olen seadnud endale eesmärgid, milleni jõudmiseks ei kasuta ma jõumeetodeid vaid rolli anda lastele edasi teadmisi sealjuures ise õppides. Nagu on ka raamatus „Kasvatuse võim ja võimetus“ T. Kuurme (2003) välja toonud, et eesmärgid kasvavad siin välja taotlusest arendada inimest kui tervikut, eriti tema isiksust ning enesemääratlusevõimet tähtsaks pidades. Eesmärke ei peakski antama ametkondade poolelt, neid seavad enesele õppijad ise. Õpetaja ja kasvatajad ei mõjuta ega vormi inimest, vaid keskkonda, tuues siia rikkalikult õppimisevahendeid, teatmekirjandust, materjale, millest ja millega midagi teha. Lk112  Kuid lõpp tulemus peaks olema haritud inimene. Haritud inimeseks võib lugeda seda, kes suudab ja tahab asju ning inimesi mõista, tunneb oma olemasolemise lugu – nii ajaloo muutumisi kui enese isikulugu, on tundlik suurtele küsimustele ja ei karda vaimset pingutust, on valmis vastutama iseenda ja maailma eest.

 

Õpilastena näeme me aga kooli põhifunktsiooni ja olemust hoopis teise pilguga. Õppija poolt vaadatuna seab kool teda vahetpidamata olukordade ette, millega ta peab toime tulema, kusjuures hakkama saama nii, et pingutuse tulemus vastaks nõuetele. Koolipoolne surve aga võib tunduda ka ähvardav, kutsuda esile ohutunnet, hirmu, ängistust, ärevust ja stressi. (TLÜ Kirjastus, 2007, 8) Õpilase jaoks on vaja põhjust ja mõtet, miks ta peab midagi õppima või tegema. Tihti ei saa õpilane aru, miks ta peab näiteks teadma ajalugu või matemaatika põhitõdesid, mis tõttu ta ka ei pinguta õppimisel, kuid kui õpetaja võtab vaevaks ja seletab selgelt milleks seda teadmist vaja on ja õpilane näeb vajadust ja mõtet sellel, siis tärkab temas ka huvi ja soov õppida. Aga kas esimesse klassi minev laps on juba õpilane?

 

Tihti arvatakse, et õppija on õpilane, kuid tegelikult esimesse klassi minev laps ei ole veel õpilane, aga kas ta siis polegi veel õppija? Kuidas ta saab siis õppida? Tegelikult on laps sünnist saati õppija, ta õpib läbi oma kogemuste ja läbi vanemate reeglite, lasteaias on ta samuti õppija, kes õpib läbi mängu ja läbi oma rühmakaaslaste, kus on nii mõnigi kord vaja osata ellu jääda. Lapsest hakkab kujunema õppija juba sünnist, igapäevaga ta õpib ja oma omandab midagi läbi kogemuste. Kuid juba lasteaia eelkooli rühmas ja kooli esimeses klassis hakatakse lapsest kujundama õpilast. Aina enam hakatakse teadmisi andma õpetaja ja vanema poolt edasi teoreetiliselt ja kogemusõppijast saabki kooli õpilane. Kooli võiks jätkata õpilasele kogemuspõhist õppe andmist, ehk ärataks see õpilastest rohkem huvi õppimise vastu ja nad näeksid suuremat vajadust ja mõtet õppida, mitte õppida vaid hinnete pärast. Nagu on ka Ülo Vooglaid lausunud: Kui õppes on aega ja ruumi nii õppimiseks kui ka loomiseks, uurimiseks, matkimiseks, katsetamiseks, harjutamiseks, oma tulemuste analüüsimiseks ja järelduste tegemiseks ning koguni iseseisvaks mõtlemiseks-juurdlemiseks, siis on suur tõenäosus, et õpilased kujunevad tarkadeks, arukateks, sõbralikeks, püüdlikeks ja ei oota võimalust põgenemiseks alkoholi, sexi või narkootikumide abil mingisse illusoorsesse maailma, sest see, milles nad on sunnitud elama, on muutunud talumatuks. Ülo  Vooglaid  haridusprobleemidest

 

Eelpool mainisin, et haridus on muutunud, kuid õpetamisstiil on jäänud veel kestma paljudes koolides. Mistõttu võime veel täna päris paljudest klassidest leida pildi - Endiselt seiravad ridade kaupa istuma pandud lapsed kõheduses, kuidas õpetaja sõrm mööda päevikunimekirja libiseb, ja ohatakse kergendatult, kui ohver oli keegi muu. Niisugune on üks hariduse andmist põlvkondi ühendanud rituaale, mida mäletab vanaema ja millest saab osa lapselaps. Samuti lehekülgedepikkustest hallidest sõnalohedest, mis tuleb meelde jätta ja hindehirmus üles ütelda. Põlvkondade kaupa on viljeldud leiutustegevust, kuidas vähema vaevaga paremaid näitajaid saaks, ja oodatud vahetundi, koolivaheaegu ning suureks saamist, et ei peaks kooli minema. (Kuurme, 2003, 148) Usun, et  sellised leiutustegevused jäävad veel pikalt kestma õpilaste jaoks, isegi kui on koolis aineid, mida laps õpib suurima hea meelega ja mida õpetaja suudab põnevalt edasi anda, siis siin samas on olemas keerulisemad ained, nagu keemia, matemaatika ja füüsika, mille edasi andmisel tuleb veel palju vaeva näha. Need tunduvad küll teoreetilised ained, kuid tegelikkuses pakatavad võimalustest praktikas neid aineid õpetada.

 

Kokkuvõttes võib öelda, et tegelikult unistab iga kool kutsumusega õpetajatest, kes annavad suure huviga õpilastele edasi teadmisi. Kuid samas vajavad õpetajad tihti vahendeid, et huvitavalt oma ainet õpetada, aga pahatihti ei ole koolil neid vahendeid võtta ja majanduslik pool samuti puudub selleks ja see omakorda tõmbab alla õpetaja loovuse ja tahte. Õpilase kui õppija kohalt vaadates siis kooli minnes, ehk siis esimesse klassi, ootab laps suure põnevusega, et millal kool algab ja soovib kogu südamest kooli minna ja õppida. Kuid kahjuks juba teises klassis hakkab see suur huvi hääbuma õppimise vastu, mõnel lapsel juba varemgi. Põhikoolis juba tunnevad lapsed kohustust õppida, aga parema meelega tegeleksid nad muude asjadega. 

 

Õppimine peaks olema huvitav ja põnev tegevus – väga palju selleks saab ära teha õpetaja, kooli juhtkond ja eelkõige haridusministeerium. Iga teatud perioodi järel püütakse haridust vormida ja muuta, teha ümber õppekavasid küsimata – mis on tähtsam, kas õppekavad, tööplaanid või siiski täisväärtuslik, rõõmsameelne, teadmishimuline õppija.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

KASUTATUD KIRJANDUS

 

 

Eesti kool 21. sajandi algul: kool kui arengukeskkond ja õpilase toimetulek (toim. T. Kuurme) Tallinn. TLÜ kirjastus

T. Kuurme Kasvatuse võim ja võimetus. TPÜ 2003

W. Leirman  2003. “Neli hariduskultuuri” Vabaharidusliit